Pöide Maarja kiriku ja koguduse ajaloost
Saarlased võtsid ristiusu ametlikult vastu 1227. aastal, mil alistuti Riia piiskopi, Mõõgavendade Ordu meistri ja paavsti aselegaadi juhitud ühisväele. Saaremaa jagati Riia piiskopi, Mõõgavendade Ordu (hiljem Saksa Ordu) ja Riia linna vahel. Pöide piirkonnast sai ordumaade keskus. Siia – muistse maalinna lähedale – rajati nii kirik kui ordulinnus.
Vaade Pöide maalinnalt kirikule. Foto: Veiko Vihuri
Kas kohanimi Pöide on seotud ordulinnusega?
1233. aastal mainitakse Horele-nimelisest piirkonda (vrd külanimega Ardla, varasemalt Hordele). Arvatakse, et enne vallutust olid Muhu saar ja Pöide kant üks muinaskihelkond. Kohanimi Pöide (kujul Poide) esineb esimest korda alles 1254. aastal. Ajaloolane Enn Tarvel tuletab nime sõnast põõs : põõse (paas, kalju) ja seostab paekivist tornlinnusega, mida mainitakse hilisemates allikates:
„Miski ei takista oletamast, et Pöide torni võidi hakata ehitama üsna kohe pärast taasalistamist 1241. aastal. Sel juhul jääks tosinkond aastat tornlinnuse püstitamiseks, nime sündimiseks ja selle kinnistumiseks.“
13. sajandi lõpuaastatel tekkis Saaremaa piiskopi ja Saksa Ordu vahel konflikt. Hiljem kaevati ordu peale, et see olevat Pöides vangistanud 80 saarlast, kel kästi koos relvadega kohale ilmuda. Saaremaa piiskop olevat Pöides manitsenud ordufoogti, et see vastristitute vaevamise järele jätaks. Veel ühe teate kohaselt toonud ordu Kuramaalt Saaremaale inimesi, „kes ei olnud vähimatki osa saanud usust ega ristimisest,“ et Pöide-nimelises kohas üks torn ära võtta. Pole selge, mis täpselt toimus, aga mainitud sündmused langevad nähtavasti kodusõja aega. Ordu oli sunnitud kasutama koguni paganlikke kuralasi, et kindlustada oma positsioone Pöides.
Pöide kiriku erinevad ehitusjärgud. Kuvatõmmis, dokfilm „Pöide, vaikiv tunnistaja“
Kirikud Pöides
Kuid ilmselt veel enne ordulinnust rajati Pöidesse kirik. Selle ehitusloo kohta kirjutab arhitektuuriloolane Kaur Alttoa kokkuvõtlikult järgmist:
„Väheste ehitusjälgede põhjal võib järeldada, et Pöides on esialgu olnud puust kabel või kirik. Veel enne linnuse püstitamist on Pöidesse rajatud korralik kivikabel, mis oli praeguse kiriku laiune ja hõlmas selle kaks keskmist võlvikut. Kabeli romaanipäraselt ümarkaarsed külgportaalid kõnelevad selget keelt – see pühakoda on ehitatud varsti pärast vallutust, ilmselt 1230. aastail. Seega olid Pöide kabel ja Valjala algkirik saare vanimad sakraalhooned. Need on ka ainsad säilinud puhtakujulise romaani stiili esindajad Eestis. Umbkaudu 13. sajandi lõpus rekonstrueeriti algkabel korralikuks kihelkonnakirikuks. Vana altariruumi asemele püstitati pikihoonega samalaiune võlvik, kirik ehitati kõrgemaks ja võlviti. Millalgi hiljem lisati veel torniga läänevõlvik ja alles siis saavutas kirik oma praegused mõõtmed.“ (K. Alttoa. 101 Eesti pühakoda, lk 168.)
Romaani stiilis varasema kiriku jäljed (seinad, portaalid) on praegustes kirikuseintes hästi vaadeldavad. See oli võlvimata ehitis. Kui kirikut hakati ümber ehitama, kasutati olemasolevad seinad ära. Nii on praegune kirik täpselt sama lai, kui tema eelkäija.
Vanimaid eestlaste kujutisi
Pöide kiriku ümberehitusel 13. sajandi lõpus osales meisterkond, kes oli tegev ka Karja ja Muhu kiriku ehitamisel. Nii Pöide kui Karja kirikut iseloomustab rikkalik raiddekoor, samuti esineb maalinguid. Pöide taimdekoori uurinud Kristel Markuse arvates võib kujutatud liikide põhjal väita, et selle on teinud sama meisterkond, mis töötas Karjas, ainult et Pöides esineb mõningaid uusi variatsioone, mis Karjas puuduvad. Kuid anname taas sõna Kaur Alttoale:
„Pöide kirikus on aga kõige põnevam põhjakülje konsooli skulptuur pikk-kuubedes talupojapaariga. Naisfiguur hoiab käes rituaalset joogisarve, tema riietust kaunistab vitssõlg. Kas need on saarlastest ülikud, kes olid oma positsiooni säilitanud ka pärast vallutust ja olid seotud kiriku ehitamisega? Ei tea. Igatahes on siin vanim eestlaste kujutis kunstis. Paraku on skulptuurigruppi lõhutud 1940. aastail, mil kirikus oli Nõukogude sõjaväe ladu.“
Eestlasi kujutavad skulptuurid Pöide kirikus, vasakul mees, paremal naine sõle ja joogisarvega. Foto: Veiko Vihuri
1343. aasta ülestõus
16. sajandil kirjutas orduametnik Johannes Renner Liivimaa nooremale riimkroonikale tuginedes:
„Üks päev enne Püha Jaakobuse päeva samal 1343. aastal lõid saarlased maha kõik sakslased, noored ja vanad, nii nagu see Harjus oli sündinud, uputasid preestrid merre ja läksid samal päeval Pöide linnuse alla, mille ees nad olid kaheksa päeva, sest nad teadsid hästi, et linnust piirajaist vabastada ei võidud. Et nüüd foogt ei suutnud linnust hoida, pidas ta omadega nõu, et püüda rahu teha ja linnus käest ära anda. … Kui nüüd väravad avati, läksid nad kurvalt minema; talupojad aga ei pidanud oma lubadust, vaid lõid nad kõik kividega surnuks. Seal sai surma foogt koos viie orduvenna ja paljude teiste teenijatega.“
Wartberge Hermanni kroonika teatab järgmist:
„Ka Pöide linnuse piirasid nad samuti sisse. Kui see oli neile üle antud … viskasid nimetatud vastristitud nende foogti, nimelt vend Arnoldi, ja preestri vend Johannese koos mõnede teiste vendade ja ordu teenijatega kividega surnuks, isegi mõned kihelkonna vaimulikud ja teised ilmikpreestrid uputasid nad meres ja lõid maha väga palju vasalle ja kristlasi mõlemast soost.“
Pärast ülestõusu mahasurumist pidid saarlased ehitama ordule uue tugipunkti – Maasilinna linnuse. Pöide ordulinnus hävines ja selle jäänused on mattunud mullakihi alla, aga kirik jäi alles.
Pöide luterlik kogudus
Kahjuks ei ole keskaegsest kirikuelust praktiliselt mitte midagi teada peale mõne Pöidel teeninud vaimuliku nime. Näiteks 13.–14. sajandi vahetusel tegutses Pöides ordupreester Bertrammus. 1554. aastast on teade kirikla ja kirikutorni põlemise kohta.
Pöide kirikust sai luterlik pühakoda hiljemalt 1562. aastal, mil Saaremaal kehtestati Taani kuninga Frederik II korraldusel Taani luterlik kirikuseadus.
Luterlikest põhimõtetest lähtuvad muutused leidsid kirikuruumis aset järkjärgult. Näiteks katoliku-aegsed kõrvalaltarid olid Pöide kirikus veel 1670. aastate keskel (neid muidugi ei kasutatud) ja alles siis anti korraldus need maha kiskuda ning asendada pinkidega, samuti kästi ristimiskivi altariruumi ette üles seada.
1613. aastal hukati Kopenhaagenis kuriteo eest majesteedi vastu (põhjuseks koostöö rootslastega Kalmari sõja ajal) kaks Saaremaa aadlikku. Üks neist oli Tumala mõisa omanik Heinrich Schulmann, kelle arvatav hauakivi asub Pöide kiriku kooriruumis.
1675. aastal eraldati Pöide kirikukihelkonnast Jaani kihelkond ja loodi Püha Johannese ehk Jaani kogudus. Juba varem asus sealkandis millalgi orduajal asutatud pidalitõbiste varjupaik ja Pöide pastoril oli kohustus haigeid jumalasõnaga teenida.
1710. aasta katkuepideemia nõudis paljude saarlaste elu ja jättis hulga talusid tühjaks – nii ka Pöides –, ent tollane Pöide kirikuõpetaja Balthasar Johann Rubusch elas ühena vähestest Saaremaa pastoritest katku üle. Aastatel 1711/1712–1719 oli ta Saaremaa praost.
18. sajandil kasvas koguduseliikmete arv. Näiteks 1782. aastal oli Pöide koguduses 3700 hinge, neist 1800 oli käinud armulaual. Pöide kogudus oli toona üks Saaremaa suurimaid (Kaarma, Karja ja Kihelkonna kõrval).
Pöide kirik aastal 1896. Foto R. Guleke teosest „Alt-Livland…“
Usuvahetusliikumine ja selle tagajärjed
Aastatel 1846–1848 raputas Saaremaad usuvahetusliikumine. Pöide kihelkonnas läks õigeusku üle ligi 5000 luterlast ehk 68 protsenti talupoegadest. Pastor kurtis, et rahva seas levib kuuldus: „Kes ei lase end [õigeusku] üles kirjutada, jääb igaveseks sakslaste pärisorjusse.“
Usuvahetajate suurt hulka arvestades esitati kindralkubernerile palve, et Pöide kirik antaks õigeusklike käsutusse. Teatati, et pastorita jäänud koguduses käivat luteri jumalateenistusel vaid 2–10 inimest. Pöide kirik jäi siiski luterlastele. 1873. aastal valmis Tornimäel kivist õigeusukirik.
Liikmeid kaotanud Pöide ja Jaani kogudust teenis alates 1873. aastast ühine õpetaja.
1843. aastal põles pikselöögi tõttu kiriku tornikiiver. 1852. ehitati tornialust võlvikut muust kirikust eraldav vahesein, mida vajati seoses orelirõdu rajamisega.
Aastatel 1867–1901 teenis Pöide kogudust parunist pastor Karl Nikolai von Nolcken, kes püüdis kõigiti koguduse elu edendada. Ta pani rõhku hingehoiutööle, sealhulgas erapihile, ja pidas oluliseks koguduselaulu. Eesti keele huvilisena koostas ta 1873. aastal kaks raamatukest: „Aabitsaraamatu sissejuhatus“ ja „Aabitsaraamat: Lu’uõppimise teine jägu“. Samuti andis ta kahes jaos välja Martin Lutheri katekismuse (1876/78). Sakslastele tutvustas ta eestlaste rahvuseepost kirjutisega „Der Kalevipoeg, nach seinem epischen Werthe betrachtet“.
Vaade Pöide kirikule, paremal: pastor Nikolai von Nolcken
Esimese eestlasena teenis Pöide kogudust õpetaja Karl Sitzka (1902–1912).
Aastal 1908 oli Pöide koguduses 1241 liiget, neist 35 sakslast. Kirikus oli istekohti 320, aastal 1904 võeti ette põhjalik remont.
1940. aastad – häving
1939. aasta sügisel lahkus Saksamaale viimane Pöide kogudust teeninud baltisakslasest pastor Kurt-Rudolf Schultz.
6. augustil 1940 – päeval, mil Eesti võeti Nõukogude Liidu koosseisu – lõi välk otsekui tulevaste süngete aegade ettekuulutusena kiriku torni ja süütas selle. Toonase köstri Eduard Ratassepa poeg Väino Ratassepp meenutab: „Nägin, kuidas välk lõi otse tornimuna sisse. Käis hele sähvatus ja tulekeeled paiskusid sümmeetriliselt nelja kaarde laiali.“ Veerand tunniga läks kahjutuli nii tugevaks, et tornimuna koos tuulelipuga kukkus alla. Tuulelipul oli aastanumber 1734. Tuli lõõmas neli tundi ja seda ei õnnestunud kustutada, sest tuletõrjeauto veejoad ulatusid vaid poole kõrguseni.
1940. aastate keskpaigas hävitasid punaarmeelased pea täielikult kiriku sisustuse. Säilinud on vaid kantsli tugiskulptuur – apostel Peetrus (1635, asub Saaremaa Muuseumis). 1945. aastal tehti kirikusse relvastatud valvega heinavarumise baas. Rahvasuu räägib, et heina vedanud hobused olevat tõrkunud ega tahtnud pühakotta siseneda.
1948. aastal kogudus suleti. Kirik jäi lagunema.
Pöide kirik 1955. aastal. Foto: T. Linna, Saaremaa Muuseum
Taassünd
Rahvusliku taasärkamise ajal hakati Pöide kogudust taastama. 12. detsembril 1990 otsustas Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku konsistoorium registreerida „Pöide kogudus õigusjärgse kogudusena koos sellest tulenevate õiguste ja kohustustega“. Teenistusi peeti algul pastoraadis saalis.
1994. aastal toimusid Pöide kiriku juures üleriigilised kirikunoorte päevad, millest võttis osa ligi 500 inimest.
2. mail 1999 pühitses peapiiskop Jaan Kiivit Pöide kiriku renoveeritud altariruumi.
Peapiiskop Jaan Kiivit pühitseb renoveeritud altariruumi. Taamal: Anti Toplaan, Gustav Kutsar, Illimar Toomet ja Veiko Vihuri
21. sajandi teine kümnend on möödunud aktiivse tegevuse tähe all. Kogudus ja kohalik vald asutasid Pöide Maarja kiriku sihtasutuse, mis veaks pühakoja taastamistöid. Kirik sai uue katuse (2014) ning edukalt viidi lõpule avatäidete (uksed, aknad) projekt. Alustati tornialuse võlviku restaureerimist. Altariruumi astetati restaureeritud ristimiskivi (2016).
Pöide kirik on suviti avatud Saaremaa külastajatele ja ajaloohuvilistele. Siin toimuvad ka kõrgetasemelised vaimuliku muusika kontserdid (Hortus Musicus, Vox Clamantis jt).
Koostas Veiko Vihuri
PÖIDE VAIMULIKUD
Vaimulikud enne 1560. aastat
Bertrammus, 1306
Johannes, surn. 1343
Hermann Ronneberg, 1507
Urbanus Milde, 1557
Luterlikud pastorid
Timan Brackel (Püha), 1574–1576
Jürgen (Georg) von Alen, 16. saj. II pool
Hermann Rodenwaldt, 1594, 1599
Hermannus Arendess, enne aastat 1639
Luderus Bunekenius, 1639, 1661
Johannes Bünkenius, 1674, 1677, 1680, surn. 1689
Balthasar Joh. Rubusch, 1692–1719
Joh. Georg Sorger, 1720–1731
Joh. Ludwig Dittmar, 1732–1762
Johann Heinrich Jürgens, 1763–1782
Andreas Agthe, 1782–1817
Wilhelm Andreas Fürchtegott Agthe, 1817–1841 (adjunkt 1813)
Paul Eduard Hirsch, 1842–1846
Konstantin Konrad Anders, 1847–1859
Oskar Carlblom, 1860–1865
parun Karl Nikolai von Nolcken, 1867–1901
Karl Sitzka, 1902–1912
Herbert Konstantin Johannes Lieberg, 1914–1919
Adalgoth Julius von Seck, 1922–1927
Kurt-Rudolf Schultz, 1927–1939
Johannes Paesalu, 1939–1941 (valiti õpetajaks 1940, vabastati 1945)
Robert Kannukene, 1942–1944 (ajutine asetäitja)
Ernst Puusepp, 1944
Alfred Tammiko (Valjala), hooldajaõpetaja 1946–1949
Kogudus likvideeriti 1948
Alates koguduse tegevuse taastamisest 1990
Hooldajaõpetajad:
Gustav Kutsar (Valjala), kuni 1994
Illimar Toomet (Muhu), 1994–2000
Gustav Kutsar (Valjala), 2000 (aprill–oktoober)
Veiko Vihuri (Karja), 2000–2007
Urmo Saks (Muhu), 2007–2010
Veiko Vihuri (Karja), 2010 –
Diakonid:
Veiko Vihuri, 1992 (jaanuar–november)
Hannes Nelis, 1992 (november–detsember)
Peeter Vigel, 2001–2003
Heinar Roosimägi, 2003–2005
Urmo Saks, 2005–2007
Andi Angel, 2013–2015 (praostkonna vikaardiakon),
2015–2017 (Pöide koguduse diakon)